1

Pean kurbusega tõdema, et ka minul on üks korralik vaheaeg seljataha jäetud, kuigi mõtted viivad ikka ja jälle mind tagasi vaheaega, pean ma nüüd siiski koolis käima nagu kõik teised. Mitte just kõik vaid noh ma jah, mis iganes, saate aru küll. Tänane esimene koolipäev möödus üllatavalt kiiresti ja väga igav ei hakanudki, aga võib olla oli see tingitud sellest, et mul oli viis tundi ja natukene enne ühte sain minema. Hommik oli vägagi üllatuste rikas. Esimene asi, mis mind üllatas oli ema kõne : "Poja, kas Sa oled üleval? " - "Mille jaoks ?" vastasin mina. Ema juba kurjal toonil : " Kas Sa ei mäleta, et pead kooli minema? " - kiirelt lõpetasin kõne, sest suure imestusega oli kell juba 7.40 ja mina bokserite väel voodis alles. Rahulikult tatsasin vetsu, et teha hommikused toimetused ja kikud puhtaks pesta, ise olles kindel, et jõuan vabalt bussi peale. Olles endaga hakkama saanud, väljusin vetsust, liikusin köögi poole, valasin kohv tassi ja kuna kohv oli külm, tahtsin ma seda otseloomulikult panna mikrolaineahju, aga mind tabas järjekordne kohutav üllatus, ahi oli puruks ja ei saanudki kohvi teha. Tegin paar kiiret arvutust ja jõudsin selgusele, et kui ma tahan uut kohvi keeta, jääb mul aega täpselt 1 minut seda juua ja siis kiiresti bussi peale joosta. Loobusin ideest keeta uus kohv. Suure kurvastusega pöördusin enda toa poole, ajasin riided selga ja vaatasin veits Käsnakallet, kes mingitel imelike asjaoludel ajab mind siiani naerma. Oli aeg minna bussi peale. Jõudsin korralikult bussipeatusesse ja juba tuli meie linna uued puna-valged limusiinid. Otsustasin minna 5 peale, lootes, et see on tühjem. Tegin kiire kõne Martenile ja rääkisin, et laseme esimese koolipäeva üle ja lähme parem batuudikasse kargama. Vastuseks sain jällegi verdtarretava üllatuse : "Erki, lähme teeme selle ajaloo kontrolltöö ära ikka". Ehmatusest toibunud, astusin bussi, ise mõeldes, kuidas saab olla täna juba töö. Vaikisin bussis kuni koolini ja koolimajja kõndides sain oma muret kurta Ullale, keda see loomulikult nii väga ei kottinud. Ega rohkem erilist koolis polnudki, nägin sõpra Kaarlit üle pika aja ja matas sai nagu ikka tauni pilguga õpetajat vaatatud ja niisama 45 minti ühe koha peal istutud. Aga nüüd tuleb ära minna rekka juhilube tegema.
Nägemiseni!